Kontsert-reis 2/4

Leidsin! Selle setlisti, mille ma vahepeal ära kaotasin.

Reisi teine kontsert oli Dirty Pretty Things‘i tuuri esimene kontsert Glasgow ABC’s. Kimya Dawson, muide, esines samal ajal väikses saalis. ABC peaks minu teada olema suuruselt teine kontserdipaik Glasgows. Asub peatänaval. Aga lugu oli selline, et samal õhtul oli mingi jube oluline (kohalik[u tähtsusega]?) jalka üritus, seega ei olnud kontserdipaik kõrini inimesi täis topitud. DPT’l oli soojendaja

ja soojendaja soojendaja – Kieran Leonard – akustilise kitarriga noormees, keda saatis Glasgows viiuliga neidis).

Ja mida ma DPT kohta maininud pole: bänd on ühe uue loo uuelt albumilt tasuta allalaadimiseks üles riputanud.

Soojendajad väga kuumi tundeid ei tekitanud, ei nad olid korralikud, aga mitte erilised, seega ma arvan, pikemat juttu neist ei tee. Seega pearoa juurde. Olime publikus üsna ees ja keskel positsioonis ja eks ma aimasin, et ilmselt see nii ei jää. Sellist vastuvõttu bändi lavale ilmumise peale pole ma veel kunagi varem kogenud, energiasammas hüppas automaatselt lakke ja hull moshimine läks lahti. Taandusime, sest moshida ja samaaegselt esinejat jälgida ei ole võimalik ja mina teadsin, kummat mina teha tahtsin. Aga sellegipoolest ei saa öelda, et asjad oleks täiesti käest ära olnud. Üldiselt keegi kedagi pahatahtlikult ei tõuganud ja rusikatega kah väga kergelt ei veheldud ning pikalikukkunud tõmmati kähku püsti. Kuigi selle kõige kõrval ikka oli see omamoodi elamus.

Bänd oli väga heas vormis, väga heas tujus ja esineti kirglikult. Ega rohkemat oskagi tahta. Uued lood kõlavasid elusalt jube hästi ka. Alustasid uutest vähemtuntud looga “Buzzards and Crows”. Esimeselt albumilt oli palju lugusid.

Dirty Pretty Things at Kentish Town Forum. Buzzards and Crows – first public performance.

Ja nüüd tähepanu! Minu kontsertfilmija debüüt – tadaa! Kui kullipilgul jägida, peaks näha olema kellegi jalad – surfaja ja kui pilt hüppab, siis ei tulene see mitte värisevatest kätest või tantsutujust. Ausalt. Ma ikka vahel mõtlesin, et miks filmija ei või paigal olla aga see ei ole filmija teha – kõik ta ümber müksavad ja tõukavad.

Dirty Pretty Things – The Enemy. Glasgow ABC, 14 May 2008.

Setlist (kelleltki, kes setlisti näppas, nii et see peaks usaldusväärne olema):

Buzzards And Crows
Hippy’s Son
Wondering
Doctors And Dealers
Come Closer
Tired Of England
Deadwood
Best Face In The Place
Gin And Milk
Faultlines
Chinese Dogs
The Gentry Cove
The Enemy
Plastic Hearts
Bloodthirsty Bastards
You Fucking Love It

[encore] – või, nagu seda õige nimega nimetatakse – suitsupaus (ärge suitsetage, suitsetamine on tervisele halb!)

This Is Where The Truth Begins
Bang Bang You’re Dead

Järgmises kandes reisi kolmandast kontserdist, DPT tuuri kolmandast kontserdist, minu teisest DPT kontserdist. Lihtne nagu seebivesi.

kontsert-reis 1/4

Paganamas! Kaotasin Glasgow setlisti kuhugi wordpressi avarustesse ära, aga see selleks. Ühesõnaga: saabusin reisilt, mis põhimõtteliselt koosnes kontsertidel käimisest, ergo: kontsert-reisilt. Viis õhtut, neli kontserti (üks õhtu jäi lihtsalt kurnatusest vahele, midagi vaadata oleks ikka leidnud). Ja kui geograafiliselt arvutada: kolm linna – Glasgow, Dundee, London (Tallinn ja Edinburgh ja lennujaamade lähedal asuvad asulad ei loe). Ja kui veel logistiliselt arvutada: hiiglama palju lennujaamu (kuus!), rongijaamu (viis!), bussireise (kolm?) ja maratonide kaupa kõmpimist, ahjaa Londoni metroo kah. Kui üks lennujaama küsitleja laupäeva lõuna paiku mult küsis, kust hommikul reisi alustasin, pidin mitu sekundit mõtlema Ja minu vastus avaldas talle millegi pärast muljet. Dundee on ilmselgelt muljetavaldav koht Edinburghi lennujaamas.

Kontsertide juurde. Teisipäeva õhtu sisustamine Glasgows jäi kuidagi viimsele minutile, sellegi poolest tuli juhus appi ja õnnestus skoorida nimed guestlisti (minu esimene guestlist – juhuu!). Noh ilmselt mitte päris lambist, ikka tänu tutvusele ja ei, mina ei olnud see mõjuvõimas isik. Põhimõtteliselt tahtsime näha oma vanu lemmikuid – uut bändi Elle s’appelle, kes soojendas sellist elektro-legendi nagu Ladytron, kellest ma mitte halligi enne kontserti ei teadnud. Häbi lugu, aga juhtub ka seda. Kontsert ise toimus sisu poolest ümber ehitatud kirikus Oran Mor. Kontserdikoht keldris, teater ülakorrusel, pubi kahe vahel või umbes nii. Hmm, ütlen vahele, et meedia siia postituse juurde pean küll teine kord lisama. Aga muljed siis kohe. Kontserdi koht oli suht pisike, üsna pime, baar tagaosas – üsna standardne korraldus ma arvan. Ahjaa, miks me üldse guestlisti pidime saama – kontsert oli välja müüdud.

Esimene kord Elle s’appelle’i näha ja ma ütleks, et nad on elusast peast väga tugevad, ega halbu esinejaid vist Glastole ei bukitaks ka (jah, nad esinevad sel aastal Glastonburyl). Kuigi nende muusika meenutab laste laule, ei saa eitada, et nad on väga punk. Ma ausalt öelda ei osanud oodatagi. Aga võtke mõni nende lugu, keerake kõlarid veel valjemaks kui kõrvad kannatavad ja kujutlege energilist kontsertesitust ette. Kolm väga pealetükkivat instrumenti (trummid, bass ja klahvid) tähendavad, et lood on lihtsad, ei mingit jamamist, aga virutavad täie rusikaga. Ja selge kõlava häälega lauldud ja huilatud vokaalid sobivab sellega väga hästi. Ladytroni fännide südamed sulatasid nad oma seti lõpuks korralikult üles.

Siis asus lavale Ladytron. Esmamulje ütleks, et oli nagu Mighty Booshi elektro bändi paroodia. Aga siis, kuidagi märkamatult taipasin, et olen täiesti lummatud. Mõned bändid köidavad oma elusesitusega. Ilgelt hea mulje jätsid, isegi ühtainsat lugu teadmata. Njah, midagi targemat nende kohta mul öelda pole.

Ladytron – blue jeans

Järgmises kandes teisest kontserdist.