Teisipäeval käisin Kilburnis peol. Mul pole elu sees ühelgi peol või kontserdil nii lõbus olnud. Asi koosnes posust bändidest, mõned natuke jubedad ja omamoodi head ja igaühel mingi kiuks juures. Just, kiuks. Kiiks oleks liiga viisakas sõna. Täiega tee mis tahad atmosfäär. Mulle meeldis.
Algas poeedi etlemisega.
Näiteks esimese bändi liige otsustas paljaks võtta. Nii umbes allakümnepealise publiku rõõmuks, või noh, see oli natuke valus vaatepilt aga keegi ei protesteerinud. Väga valjusti.
Suht geniaalne esineja oli Tim Ten Yen. Meenutas halba Eesti süldi/sündi poppi, aga oli nii kaasakiskuv ja ma lihtsalt pidin tantsima nagu ta tantsis st. nagu napakas.
Õhtu korraldaja ja peaesineja Paul Hawkings & Thee Awkward Silences. Kiuksuga hää.
Õhtu täis kiukslasi ja muusikafriike. Vot selle pärast tasub Londonis elada.
