Straight Outta Camden* (Camden Crawl 2009 I)

Camden krool on täies hoos. Ilus ilm + chillivad inimesed + muusika = festival. Kuigi Camden Crawl toimub 40s esinemiskohas Camdeni linnas (ma mõtlen Londonis asuvat Camdeni linna/linnaosa), ütleks mina, et see on festival, mis festival. Camdeni vibe on niigi selline boheem-pidulik, just selline, nagu oleksid…mujal. No muidu on seda nodi vaatamist ja koperdavate-pildistavate turistide otsa mitte-komistada-püüdmist. Täna seda kohe üldse ei olnud. Ma ei tea kas, turistid taandusid, kuna festivalil käijad võtsid tänavad üle või võideti nad festivalitajate poolele üle. Mine sa tea.

Esimese päeva lõpuks ma ütleks, et väärt üritus on. Olin küll tsipa skeptiline, sest korraga jõuab ainult ühte kohta ja siis bändi peale on pileti hind ikka kõrge ja mis festival see siis on. Aga ei ole midagi hullu!. Kui vaid jaksu jätkub jõuaks päevas viiele üritusele vabalt. Mina, selline suht laisk inimene, jõudsin päevas viiele üritusele. Usinamad ja vastupidavamad jõudsid kaheksale-üheksale üritusele päevas. Ja kui tõesti festivalipassiks raha ei jätku, tasub ka niisama Camdenisse festivali paiku sattuda – väga palju põnevat toimub ka väljaspool ametlikku festivali ja täiesti tasuta.

Ma jõudsin Edinboro Castle’is toimuvale Who Killed Bambi Pop Quizile ja sain palju targemaks. Sellele sadas juhuslikult sisse The Madness. See oli natuke kreisi.

Siis jõudsin The Electric Ballroomis esinevale The Von Bondies‘ele! See oli paras šokk. Kavalehel oli nende nimi valesti kirjutatud ja ma ei näinud seost. Ja pealegi ma ei teadnud, millised nad välja näevad, nii et alles mitmenda loo peale jõudis kohale kellega tegu. Puhas rõõm niisuguse bändi peale kogemata sattuda.
Siis jõudsin Kokosse Art Bruti vaatama. Eddie Argos on muidugi fenomen, aga seda ma ei oodanud, et terve bänd nii animeeritud ja lahe on. Väljusin sellest võitlusest õlle ja sinikatega kaetuna, seisin teises reas ja mu selja taga oli aktiivne mosh pit ja Eddie ise ronis rahva sekka ja hoidsin hinge kinni, et ta kätest kantuna minu pea kohale ei jõua, sest mina oma jõuga küll sellist suurt meest pea kohal hoida ei jõua.
Siis jõudsin Dingwallsi Kitty Daisy & Lewise viimasteks lugudeks. Ei sihtinud, ei teadnud tahta, aga läheks nüüd neid uuesti vaatama kui võimalus avaneb. Link videole. Soovitan tungivalt sellele vajutada.
Siis jõudsin tagasi Kokosse Echo and the Bunnymenile. Koko oli NII täis ja ma olin juba väsinud, nii et jäin püstijalu magama. Andsin alla ja läksin koju.

Aga on olemas üritused lõunast saadik ja hommikul kella 4ni välja. Nii et täitsa…

Homsete esinejate kohta ringleb paar väga mahlakat kuulukat. !!!!! Eriti üks kavaväline esineja – ei tea veel kus ja pole ka kindel kas, aga mine sa tea, äkki toimub ja äkki satun peale.

* pealkiri… Mul hakkab 80ndate hiphopi isu peale tulema. Nädala alguses kuulasin juutuubis videosid, ka NWA Straight Outta Compton läks peale. Pop/pub quizil on sama oluline kui võit, sama oluline kui osalemine, sama oluline kui õlu ka võistkonna nimi. Straight Outta Camden oli kellegi kenjaalne leijutis.

Muide, täna oli mul teine järjestikune kontserdiõhtu, homme ja ülehomme on kolmas ja neljas. Aga eilsest kontserdist tahaks ka veel kirjutada, kui mahti saan.

Field Day festival

Ohhoo, nüüd siis suuremat sorti postitus. Kui tahta igat festivalil nähtud bändi kajastada. Ja ma arvan, et tahan. Eeldan, et te kuulete sellest festivalist esimest korda. Mitte ainult selle tõttu, et arvan oma lugejaskonda briti festivalide teemal täiesti informeerimatu olevat (pole hullu, ma ise kaa), aga antud festival toimus nimelt alles teist aastat. Aga täiesti arvestatav ja festivalimõõtu festival. Lugesin kuskil üritusest, mis nimetab end festivaliks, kuigi lavasid või esinemispaiku on üks, ja toimub ühe päeva. No Field Day kestab ka vaid ühe päeva, aga lavasid on viis, kui mitte rohkemgi. Ja FD’l on teisigi häid omadusi. Asukoht – Londonis (noh minu koordinaatide pealt vaadates on see eelis). Hind – alla 30 naela, mis on umbes kolm-neli korda odavam kui odavad festivalid. Ja ütleks, et esinejad on eelis, mis eelis.

Ütleks, et kõik oli olemas, mida ühelt festivalilt oodata – isegi sitt ilm. Kui veel midagi teada tahate, minge veebilehele, küsige minult, hoidke keel hammaste taga, minge ise tuleva suvi kaema – lahendusi kui palju.

Mulle ütles esinejate nimekiri esialgu suht vähe. Mõned nimed kargasid küll silma, näiteks Foals, Mystery Jets, Fionn Regan, Laura Marling, Lightspeed Champion ja Howling Bells. Siis tutvustati mind veel nii mõnegi esineva bändi muusikaga ja hakkas juba looma.

Mystery Jetsi laulja oli kahjuks veel haiglas, mille peale kurvastati massiliselt. Ilmselt oleks nad Foalsi kõrval peaesinejad olnud.

Nüüd siis nähtud bändid kronoloogilises järjestuses (teen hiljem ka paremusjärjestuse).

Magistrates NME peediväljade telgis, mis oli rahvast paksult täis, sest vihma sadas ja kaks peamist lava olid vihmavarjuta. Üsnagi tüüpiline NME bänd. Aga nad polnud viletsad. Laulja hääl ja laulmisviis meenutas Robin Thicke’i või mistasnimioligi. Oli igatahes ebanormaalselt souline taolise bändi kohta.

Howling Bells alustas pealaval korralikus vihmas. Tegid lühikese aga nauditava seti. Olin rahul. Ja olen parasjagu nende lainel. Ei üllataks, kui lähen pea poodi nende plaati taga ajama.

Emma Pollock Homefires laval. Nägin kõiges poolteist lugu aga kõlas häste.

Wild Beasts pealaval. Mu muusikaline informeerija ootas väga nende esinemist, aga polnud nende päev, valmistasid pettumuse. Mina ei saanud üldse aru, mis muusika see veel on.

Laura Marlin pealaval. Jäime baarist tulekuga hiljaks ja visuaali lavaga oli vihmavarjude ja distantsi tõttu raske saavutada. Laura on hullult populaarne, ütleksin. Ja nii palju kui kaugelt kosta, esines stabiilselt hästi.

Oma vigadest õppust võttes pressisime Of Montreali jaoks pealaval täitsa ette. Oli väärt tegu. Olin kergelt nendega tuttav, väga hullult peale ei läinud. Meenutas kergelt elektro indibände, mida viimasel ajal esile on tulnud. Of Montreal on veidi mahedam ja mitte nii popilik. Kõlalt. Aga mitte lavašõult. Vabalt festivali nauditavam ja campim lavašõu. Videotest pole hästi näha laulja verega määritud kitarr (tegi näpu katki), mille ta esinemise lõpuks tükkideks peksis (märgiks auväärselt ära esimese oma silmaga nähtud kitarripurustamise), sädeleva puruga täidetud õhupallid, mida maskides miimid publiku kohal õhkisid ja aegluubis võitlev tiiger ja miim.

Lightspeed Champion pealaval. Mul olid ta suhtes kõrged ootused ja need ei täitunud. Esines hästi, aga ta lood ei mõjunud suurel laval, miski jäi puudu. Ta rokkis ja annaks talle väiksemal laval kunagi uue võimaluse.

Meeldivalt üllatas Efterklang Homefires laval. Kaheksaliikmeline skandinaavia bänd sinna Jonquili ja Sigur Rósi vahele. Väärt värk, väga tore esinemine.

King Kreosote’i soolo-esinemine koos sõbraga Homefires laval. Suurepärane Fantastilised lood, suurepärane esitus ja meeleolu.

Viimane lugu: kaasalaulmisklassika!

Misiganes juurvili seal püksisääres oli, lennutati loo lõppedes rahva sekka. Keegi püüdis selle kinni ja sai pühapäevaks menüü substantsi tervele perele.

Fionn Regan Homefires laval. Kuskil ajusopis vilksas mõte, et Foals on samal ajal pealaval. Vilksas läbi ja läinud ta oli, tahtsin Fionni tõsiselt väga-väga näha. Ja Fionn oli hea.

 Peamiselt esines soolo oma akustilise kitarriga, mõned lood bassisti ja trummariga.

Hoidis peamiselt omaette, ei suhelnud suurt publikuga, isegi ei naeratanud kuni viimase looni, mil lava ette turva selja taha koomuskit tegema ronis.

Nüüd siis nähtud esinejad nauditavuse järjekorras:

Fionn Regan – tekitas suurima vaimustuse
King Kreosote – ilus muusika, suurepärane meeleolu
Howling Bells – ei saa parata, olen fänn ja esinemine oli hea, ilmast ja suurest lavast hoolimata
Efterklang – muusikaliselt kift
Of Montreal – parim šõu, nauditav muusika
Magistrates – polnud sugugi viletsad, tore esinemine
Emma Pollock – ilmselt oleks reastuses kõrgemal kui oleks rohkem näinud
Laura Marling – distantsi tõttu lavast ei tekitanud erilisi tundeid
Lihtspeed Champion – tsipa igavavõitu
Wild Beasts – lihtsalt veider

Suurimad üllatajad: King Kreosote (veel parem kui ootasin), Of Montreal (väärib varasemast rohkem tähelepanu) ja Efterklang (varem ei teadnud, nüüd tahan teada).

Üldkokkuvõte: väärt üritus.

Bonkersfest

Käisin laupäeval Bonkersfestil. Festival nagu festival ikka, lõbusõiduatraktsioonid, muusikaline meelelahutus, mängud, klounid, etlemised, voldikud, nännid. Aga hullude poolt korraldatud ja hulludelle ja tavalistele inimestele mõeldud. Vaimse tervise ja hulluse paremaks mõistmiseks ja sotsiaalseks normaliseerimiseks. Või noh, nii ma asja enda jaoks kokku võtsin. Väga tore oli. Oli hulle, oli perekondi lastega, oli niisama laupäeva nautijaid.

Pildil olevad muusikud tegid tõsiselt hullu muusikat. Klahvist oli ka. Üldmulje oli nagu veidi hullem Rein Rannaplus. Mingit loogikat muusikal nagu ei olnud aga püsti tõusta ja minema kõndida ka ei suutnud, oli peris haarav. Aga oleks nad veidi kauem mänginud, oleksin vist hulluks läinud.

Monopoli mäng katkestati (nad seisavad suure Monopoli laua peal) ja kaks meest hakkasid etlema ühe lugu teatrikoolist, hullusest, kodutusest, uuest algusest ja ühiskonna abistajaks olemisest.

Vana mees turnis ja jamas, mul oli hirm ta pärast. Võitlesin enesega, kas ja kuidas pildistada teda jägivaid politseinikke, nad vaatasid üsna ennastunustavalt ja armsalt. Aga no ei tihanud ja nad oleks märganud.