Söön Lemsipis leotatud sidruniviile, higistan palavusest ja Paratsetamolist, kuulan Kierani lugusid, lesin voodis ja murran pead, kuidas tunni ajaga blogikanne valmis kirjutada, end rohkem inimese moodi tunda ja uksest välja sudida. Järgmine kontsert ootab, eelmisest aga veel kirjutamata.
Eelmine kontsert oli Kieran Leonard (ja Louisa) tillukeses klubis Sohos. Ja kui ma ütlen tillukeses, siis ma mõtlen pisimais, kus elu sees käinud olen. Kieranit olin kaks korda varem soojendajana näinud (Louisa saatis teda ühel neist kordadest) aga soojendajana ei tekitanud ta mus mingeid tundeid peale mõtte, et ta akustiline kitarr on suurepäraselt võimendatud (nii head heli tavalisest akustilisest kitarrist pole ma enne ega pärast kuulnud) ja et ta on täiesti tänamatus situatsioonis, kuhu ta lihtsalt ei sobi.
Klubi aga oli umbes nii suur kui vanaema korter, võib-olla natuke suurem. Ja sinna ta boheemlaslik maniakaaldepressiivne folgilik lugulaulsus sobis nagu rusikas silmaauku. Sellest ajast peale on mul ta lugudest sõltuvus. Õhtu ise oli väga armas. Poole kümne paiku alustati esimese setiga, siis oli vahe, rahvas valgus tänavale õhku hingama. Täpselt kell üksteist esinemine jätkus, meeleolu oli vabam ja lugude hulka eksis Kierani enda omade kõrval ka Dirty Pretty Thingsi “9 lives” ja Dylani “Like a rolling stone”, millele ta täiesti au tegi (mulle jõudis kogu loos sisalduv emotsionaalne ampluaa alles tolkordsel kuulamisel kohale). Esitusele tuli ka üks äsja kirjutatud lugu, mille kohta ütles ta, et see on ta sõbrale. Vihjeks ütlen, et sellele noorsandile on varemgi üks sõber loo kirjutatud.
Ja siis silmas Kieran klaverit ja otsustas ühe pika loo sellel esitada, tegemata välja baaridaami protestidest, et see klaver on täiesti häälest ära, teine klaver eestoas on tsipa etem. Louisa häälestas siis oma viiuli sobivalt häälest ära ja lugu algas.
Kui mu mälu mind ei peta, oli see õhtu viimane lugu. Kui huvi ta vastu, palun klõpsige aga temakosmost ja palun, isegi korralik video on tal olemas:
Kieran Leonard – Always Night
Ei, aga päriselt, see olla nii hea olnud et…kougin siia ka video üles.
Kirjutan hoopis Dirty Pretty Thingsi uuest albumist. Või, tähendab et ei – ei kirjuta veel uuest albumist. See pole veel ilmunud ju. Aga kuulata saab teda sellegipoolest ja lausa legaalselt. 
Üsnagi erinev helipilt võrreldes Waterloo to Anywhere’ga. Igatahes tunda, et palju rohkem tööd ja mõtet on sisse pandud, kui eelmisse albumisse. Bänd on ise ühes intervjuus maininud, et teise albumi puhul tahtsid nad postpungist/garaažirokist eemalduda, midagi uut teha. Julge samm, arvestades, et nad tolles žanris mängleva kergusega opereerisid. Esmamulje järgi tundub, et otsus oli õigustatud – enam neid kitsalt lahterdada ei saa. Ma arvan, et see album on selline, mis jääb mitmeks kuuks plaadimängijasse üksluiseks muutumata.
