Ma ei tea, kas olete kursis igasuguste kampaaniatega, et jumala eest X Factori plaat jõulunädalal esimene ei oleks (Inglismaal siis). On see Rage Against The Machine’i kampaania, mille peamine probleem on see, et nad on Sony plaadifirma peal, mis tähendaks, et raha paneks tõenäoliselt taskusse ikkagi Simon Cowell. Ja olge nüüd – nii vana laul ja totaalselt ebajõululik. Imelikud inimesed. Siis on Sufjan Stevensi kampaania “Get Behind Me Santaga”. Aga seda lugu pole mul õnnestunud kuulda, kuigi paljutõotav – teatud sõbralik nööge White Stripesi pihta.

Mina olen küll viimane inimene, kes tänapäeval midagi edetabelitest teab. Aga tuli välja, et mullu oli see Burke või kestaon, kes X Factori võitis Coheni Hallelujaga esimene. Seda ma isegi vist teadsin, et Jeff Buckley versioon oli teine, ka mingi hull kampaania oli. Oeh. No see on tõsi, et X Factorid ja Superstaarid on midagi nii valet kui veel olla saab ja inimesed ei tohiks seda muusikaga segamini ajada – heal juhul on see karaokevõistlus. Ja karaoke on päris mõnus ajudeta lõbu, vahel isegi võib. (Ma ei oleks arvanud, et ma iial karaokega ok oleks, aga hea seltskonna ja äärmiselt lollitamistujuga on see täitsa ok) Samas jälle protestikampaaniad tunduvad mulle ka kuidagi valed. Pole mus vist piisavalt kambavaimu, et teeks järgi, nii nagu teised teevad.

Igatahes leidsin endale kogemata jõululaulu, mis mulle kohutavalt meeldib. On ta küll läinud aastast, aga ma kuulsin seda esimest korda paar päeva tagasi. Slow Club – Christmas TV (Black Cab Session).

Olen viimased päevad praktiliselt tol veebilehel elanud ja soovitan tungivalt, et vaataksite järgnevaid esinejaid (ei ole paremusjärjestuses, kuigi Doves on tõesti mu lemmiksessioon):

1. Doves
2. Left With Pictures
3. My Morning Jacket
4. Ryan Adams
5. The Virgins
6. Holly Miranda – NB! Tal hoidke silma peal!
7. Jonathan Byers – kui tahate näha, kuidas tšello taksosse mahub (ja et seda mahub seal mängida ka!)
8. Woodpigeon
9. David Thomas Broughton
10. Calexico - !!
11. Benjamin Zephaniah – fantastiline!
12. Seasick Steve – !!!!!
13. Scout Niblett – !!
14. Fanfarlo - kindlasti
15. The National – !!!!!!!!
16. Bill Callahan – !!!!!!!!
17. Daniel Johnston – Grievances!!!

Need lugude versioonid meeldivad. Kummalisel kombel – ma tean, et teda on siin ja seal kaverdatud – meeldivad mulle ta lood enamasti Danieli enda esituses. On mainitud, et tema lugusid kuulates võib kuulda/kujutleda tervet bändi. Ma siis mõtlesin, et ohh, kui terve bänd kaverdab, siis ongi hea tulemus käes, aga pole väga leidnud neid häid versioone. Erandiks küll Sparklehorse’i oma, mis on väga ilus. Võin öelda nüüd, et ta meeldib mulle laulukirjutaja, laulja ja muusikuna.

Üritan mingi isikliku edetabeli teha, et põnevam oleks.

1. Story of an artist – südantlõhestav ballaad
   
2. Some things last a long time – järgmine südantlõhestav ballaad. hmm.. ma tavaliselt vihkan ballaade
   
3. Casper the friendly ghost – südamlik punk folk
   
4. True love will find you in the end – kuulen hawai slide kitarri kujutlustes
   
5. Grievances – vastupandamatu meloodia
   
6. Don’t play cards with satan – tõeline pärl
   
7. My favorite darling girl – väga Beatleslik
   
8. I had lost my mind – kuulen Dylanit ja Jaggerit ja pean naeratama
   
9. Go (kaverdatud Flaming lips ja Sparklehorse’i poolt) – kaunis indie lugu
   
10. Living life – miks mulle Matti Nykanen meelde tuleb?
    
    Eelsi versioon – üritage seda Cardigansi videot ignoreerida
    
11. I live my broken dreams – ses videos Dan noorena rahva ees
    
12. First day at work – see multifilmikoori repertuaar hakkab ka külge kasvama (Buster Keaton sobib nagu rusikas silmaauku)
    
13. Worried shoes – seda lugu pole veel piisavalt kuulanud, aga tunnen, et on potensiaali
    

Ma ei mäletanudki, et Beavis ja Butthead nii hea oli. Cornholio’d mäletasin küll. Iga lause on klassika

Ja see FG sketš on peris andekas, eriti Stewie reaktsioon. Ja ma vist vähemalt pooli lugusid isegi teadsin

ehksiis allajoonitud nimede kohta tean lugusid

“Rosanne, Roxanne, Michelle, Alison, Sarah, Angie, Brandie, Mandy, Gloria, Cecilia, Maggie May, Jessica, Nancy, Barbara-Ann, Billy Jean, Leyla, Lola, Polly, Helena and Jenny from the Block.”
“Name 6 more.”
“Cherie, Laura, Wendy, Maria, Peggy Sue, Minnie the Moocher.”
“Name 5 more.”
“Tracy, Jean, Jane, Mary Ann, Eleanor Rigby.”

Ma avastasin, et olen tegelikult hull Jamie Foxxi fänn. No Rayna ta mulle meeldis. Ok, oskab klaverit mängida, laulda, näidelda, praktiliselt tippsportlane. See kõik kahvatub tema rolli kõrval In Living Coloris…

Wandana. For real though!

Ja ka Richardina. Woooohhh! Shuddup!

Jim Carrey Vera de Milo’na on ka midagi erilist. Alrighty!

Mõtlesin, et räägin natuke mitte-täitsa-mainstream muusikast. Noh nii üldiselt. Mul tuli täna viitsimine, kaevasin infot Daniel Johnstoni kohta ja kuulasin uuutuubis ta lugusid. Täitsa kiiresti hakkas vaimustus peale tulema. Mõtlesin, et vaatan, kas tast eesti keeles internetis ka kirjutud on. No natuke on. Dublinis elav eestlane käis teda vaatamas.

Siis sattusin selle artikli otsa. Ja mu hea tuju kippus kiiresti kahanema. Sellepärast, et ma kipun toda artiklit uskuma. Ma üritan end ohjes hoida ja mitte sellest täpsemalt rääkida – see ei tuleks kellelegi kasuks. Aga. See võtab hästi kokku Eestis valitseva suhtumise originaalsetesse loomingulistesse inimestesse. Artikli autor pole milleski süüdi, ta lihtsalt kirjeldab olukorda.* See teibaga puutumise ja haletsemise sündroom. Mis konkreetselt Daniel Johnstonisse puutub, siis ta laulud on lihtsalt suurepärased ja ma ei pea vajalikuks lisada täpsustuseks “vaimuhaige inimese kohta”. Nad lihtsalt on head ja kõik. Pole oluline, millised haigused tal on.

Vabandust, ma olen täna liiga palju aega internetis veetnud.

* Ja ma olen ise täpselt seda sama mõelnud, et Eestis on ühiskondlikult aktsepteeritud enda väljendamise ja välja elamise vormidest kas toit või sport. Kõik muu on keskmisele eestlasele voodoo. Sellest siis Eesti muusika kehvaverelisus ja kultuuri hambutus.

No kuna ma juba kõnet pidama juhtusin… Mina tahaks, et iga eestlane teeks midagi. Ja julgelt. Kartmata, et talt sellekohast diplomit nõutaks. Mõtlemata, mida naabrimees küll arvab. Lihtsalt tee midagi südamest ja saada kritiseerijad kuradile.

Tegelikult tahtsin ma hoopis teistest asjadest kirjutada, aga nüüd siiasamma hästi ei sobi.

See lugu on mul pidevas taaskasutuses viimasel ajal. Võibla sellepärast, et üks sõber, Devendra-fännist sõber, läheb teda Berliini vaatama. Ma ausalt ei tea Devendrast mitte halligi. Aga seda lugu tean.

Minu jaoks on see kolmeosaline lugu. Esimene osa Madeleine Peyroux/Liz Green, teine osa Fleet Foxes, kolmas osa Iggy Popp. Kuulake, ma arvan, et saate aru, mida silmas pean.

Veider lugu minu muusikaloogika seisukohast. Korduvad-rõhutuvad sellised loo osad, mida ma ei rõhutaks oma loogikaga. Ja minu kõrvale on need kolm loo osa nii erinevad, et ma unustan ära, et nad üks ja sama lugu on.

UUS – Lovvers
Uus bänd, mida ma nõmeda nime pärast mõnda aega ingoreerisin. Siis sattusin kogemata nende videole, avastasin, et nad kõlavad nagu mu praegused lemmikud Black Lips ja White Denim ja otsustasin kõrva taha panna. Pealegi on nad Wichita Recordingsil ja see on hea.

VANA – Desmond Dekker

Ma olen üle mõistuse palju Desmondit kuulanud viimasel ajal. Aitab talvepimeduse vastu. Viib vaimus Camdeni eredate tulede alla. Vot sellist ska’d ma tahtsingi!

The Cribs Johnny Marriga on mulle ikka veel harjumatu. On ikka veider kooslus ja korralik eavahe sel suhtel. Aga tundub toimivat. Eks The Cribs pidigi üles kasvama, toda lad-punki oleks naljakas selles eas nii teha. Kahju natuke siiski. Mulle tohutult meeldib Ryan Jarmani huumorimeel, mis muusikas väga tugevalt väljendus. Aga kui jutte uskuda, oli laulukirjutamine Marriga just Ryani idee. Eks siis tuleb leppida. Mul on hea meel, et ta arenes selles suunas.

Ma just mõtlesin, et see meenutab mulle midagi. See vanema venna/onu adopteerimine. Meelde tuli! Peter Doherty ja Graham Coxon! Ok, pole täiesti sarnane. Graham töötas Peteri sooloprojekti kallal ja Graham pole ametlikult bändis, kuigi esinenud on vad vist küll koos. Ja kahtlane tunne on, et selliseid koostöösid on veelgi. No tegelikult ju ka Arctic Monkeys ja Josh Homme.

Uskumatu, et Arctic Monkeys on juba seitse aastat koos olnud. Uskumatu, et juba kolm albumit on väljas. Ja veel lugusid lisaks / EPsid. Bänd, mis mind juba kolm korda on üllatanud. Iga albumiga. Ma viimast albumit lihtsalt ei viitsinud kuulata, tükk aega võttis, kuni vaevusin. Ma ei tea, polnud tuju. Kui hakkasin kuulama, siis muutusin rahutuks. Polnud ühtki haaravat lugu. Ja kui kogu aeg next nuppu vajutasin, sain aru, et pole õige aeg kuulata. Ja tuju ei tulnud ega tulnud. Ühel õhtul sattusin bussis kuulama. Ma teadsin küll, et pidi täitsa hea album olema, selline teistsugune ja sünge – no oligi, aga ikka üllatusin, sest ta oli nii hea. Kõlab ikka nagu Arctic Monkeys, aga täiesti teistmoodi kui eelneval albumil. Naljakas seis on praegu tolle albumiga. Intellektuaalselt tunnistan, et see on väga hea album, aga emotsionaalset kiindumust otseselt ei ole. “väga hea, aga mitte mulle” – see on tegelikult üsna sage kategooria mul.

Cornerstone ja Crying Lightning ongi hetkel lemmikumad (ja vähemal määral Dance Little Liar). Cornerstone kõlab peaaegu nagu singel. Kuigi see album on rohkem album album kui singlite album.

Humbugi fotod. Ma pole ammu midagi nii nauditavat näinud. Ilusad huvitavad pildid, hingega.

Ja hello(!) Alison Mossharti lisavokaalid Fire and Thudil?!!! Tegelikult see lugu jäi mulle kõige esimesena kõrva, sest see sobiks päris hästi Northern Stari kitarripsühhedeelia kogumikele. Tolle pisikese põneva plaadifirma vedaja tundlad tunnetavad nii mõnegi tulevikusaundi ära!  Või  pigem sedapidi, et mida  kuulajad kuulama tahavad hakata.  Ta on nagu maa-alune tuulelipp. Ok, see võrdlus jooksis küll täiesti liiva. Ta on nagu sond, mis… Ta on nagu ultraheli, mis ütleb, mis muusikamaastikule pea sünnib. Sobib?

…Mustpeade majas oli mu meelest täiesti õnnestunud. Ei saa, oska ega taha rohkemat tahtagi.

Ahjaa, ja plaadikeerutaja keerutas vahepeal O Childreni “Death of a Disco Dancerit”. Ei tea kas nad on nüüd kuulsad?

Veel mõni pilt.