…paari viimast päeva ja meeldivat seltskonda.

Röyksopp – Remind me

Naljakas, kuidas tos videos nüüd kõik tuttav ja kodune on. Finsbury park!

Millest ma ilma jään.

Keerame nuga haavas…

No soola haavale kah…

Ütlesin, et pean vahepeal mõtlema ja vahekokkuvõtteid tegema. Ma pole kriitik, ajakirjanik ega blogija. Mulle ei meeldi kõrvaltvaataja olla. Eriti muusikas ja kultuuris mitte. Ma ei taha kedagi objektiivselt lahata ega kalgilt kritiseerida. Pole südant seda teha. Lihtsal tean, mis mulle meeldib, olles avatud uuele. Ja võib-olla mu nuhtluseks on mul väga pirts muusikamaitse (kuigi salamisi olen selle üle uhke). Muusika ja kultuur on minu sees ja mu ümber. Ma elan seda – niipalju kui saan. Ma ei taha teda vaadelda. Ma tahan osaleda. Ja kui mind miski vaimustab, siis on see isiklikust kogemusest tulenevalt. Väga isekal kombel pealegi. Mulle meeldib, kui leian midagi uut, mida saan kasutada. Kui taipan, et olen võimeline midagi jäljendama või arendama või mingil kombel oma loomingusse või ideoloogiasse kaasama, olen rahul ja vaimustuses. Tegelikult on see alati nii olnud, aga see on alateadlik. Lihtsalt aeg-ajalt märkan, et teen seda. Fotograafiaga märkan seda lihtsamini kuna olen tehniliselt üsna limiteeritud ja trikke imiteerides õpingi. Praktiline õpe on mulle alati rohkem meeldinud. Aga muusika puhul ahnitsen ka suurel määral. Üks elu naudingutest pidi teadmishimu olema. Muusika ja kultuuri puhul võin end selle väitega nõustuvaks pidada, kuigi see pidavat absoluutselt kõikliiki teadmiste kohta käima – ma oletan, et see on bioloogiliselt ajus keemilise auhinnana evolutsiooni parendamise premeerimiseks. Jaa, mulle meeldivad populaarteaduslikud raamatud ja saated kaa

Igatahes kavatsen edaspidi teadlikult isekas olla. Või noh, veel rohkem kui varem Siin blogis siis, mitte elus üldiselt, kuigi kahjuks see vist ei tuleks.

Mõte on täiesti ilma mingisuguse enesepoolse kriitikata posu laule kirjutada. Üritan mitte kellegi meeldida. No ses mõttes, et mitte meeldida püüda. tore ikka oleks kui lõppeks kellelegi need meeldiksid. see päris eesmärk pole, et jumala eest mitte kellelegi meeldiks, kuigi see oleks kaa täitsa lahe eesmärk. Ma ei taha, et mulle korda läheks mõte, et kus seda esitada kõlbaks. Kirjutasin mõned laulud konkreetselt GL’il esitamiseks ja suht aja peale. Ja nüüd ei arva ma neist eriti paljut. Aga siis oli ka eesmärk lihtsalt esineda esinemise pärast, vaadata kuidas meeldib ja kas hakkama saaksin.
Eriti inspireeriv oli DIY indie/pungi suhtumine mõned kanded tagasi (viide muusika allalaadimise lingile). Vat too noormees, kes käepäraste vahenditega, ehk siis akustilise kitarriga mingeid shred metal-likke lugusid lindistas. Need tulid loomulikult hoopis teistsugused välja aga olid sellegipoolest väga kiftid ja vihased. No aga ma tahaks täiesti eelarvamustevabalt asjale läheneda. Ma ei viitsi pead vaevata, kas teha punki, folki, electrot või poppballaade. Tuleb, mis tuleb. Kui tuleb.  Eks ma tahaks neid esitada ka kui tuleb, aga ma ei tohiks veel mõelda selle peale, kuidas ma neid lugusid esitan ja kellele ja kus. Nukkumisperioodis peab kannatust olema, et ei jõuaks ennatlikult arvamusele, et lugu on esitamiskõlbulik. Mul on paar kolm lugu mida kirjutan juba pool aastat ja ma ikka ei pea neid lõplikeks. Aga sest pole hullu, sest ma pole neid kusagil esitanud. Need lood, mida olen esitanud, neid ei julge enam puutuda, kuigi võibla annaks neid ka paremaks teha. Aga vot häbenen. Kui lugu on kord esitatud, on ta väljas. Ei kuulugi enam sulle. Kieran tegi ühe oma loo täiesti ümber, ei meeldinud talle miski. Aga ma olin loo suhtes juba omanditunde välja aretanud ja ei meeldinud mulle, et ta seda muutma hakkas. No mine või kaklema. Tema loo üle. Või siis tutvustasin mänedžerile lugu, esitasin seda nii palju, kuni see talle meelde jäi. Ühel päeval hakkas ta tänaval jalutades mu lugu laulma. Ma pidin šoki saama. Teine inimene laulab minu laulu! Ma enam ei mäleta, mis tunne oli, aga seda on raske mõista.

Algas kõik pasunast. Minu jaoks. Armusin sesse loosse tänu selle variandile. Lae siit alla.

Elus stuudiovariant…

Juust…

Kuidas nad laval nii relaxed saavad olla, et nii vabalt improviseerida ja reageerida?

Mina EI saa aru, miks ta kõigile meeldib. No kõigile ei meeldi, aga paaaaliudele meeldib.

See lugu näiteks. Ei, ma ei ole seda kahe päeva jooksul umbes viisteistkümmend korda kuulanud.

Ja ütelge ausalt – kas te olete ELU sees nii nunnut intervjuud näinud???

No mitte ainult selle intervjuu põhjal vaadeldes aga üleüldse, kutt võidaks kõige nunnuma iseloomu tiitli muusikute hulgas. Mis ei tähenda muidugi, et ta oleks kõige parem inimene, aga väike võluv naga on ta sellegipoolest. Jaaamaitaha tema muusikalisi oskusi selle nunnudusega vähendada, aga kui nüüd täitsa aus olla…ma ikkagi ei saa aru kuidas…miks…aga ta meeldib inimestele.

Emily’s Heart uuelt albumilt

See lugu tundub tugev olema:

Ahh Jamie…ma tahan su…albumit.

Ha, ma ei teadnudki, et ta Braggi kaverdanud on…

…it’s wrong to wish on space hardware… mulle meeldib see laul. Kui ma oleksin võinud Billy Braggiga tutvuda ja vestelda, ega ma tast tol hetkel eriti teadnud ja mis ma taga ikka räägin. Aga nüüd ütleks tere vähemalt ikka. Hakkan tasapisi aru saama kui väärtuslik tegelane ta on. Ka muusikaliselt.

Ja see ajab naerma…

Kui teile Jaapani punk meeldib – ja ma ei mõista, miks ei peaks – siis meeldib teile ka Methodist Leisure Inc’i poolt kokku pandud kogumik Short Attention Span. (saab lingist tasuta alla laadida). Ma ei teagi, miks see kõlab mulle kui Jaapani punk. Kuna ma ei saa ühestki sõnast aru? Vist jah sellepärast. Täiesti ajuvaba energiat vabastav isetegevus. Ja mulle meeldib, et aega ei raisata – lugude pikkus ulatub seitsmest sekundist viiekümne kuue sekundini. Lapsed, pange tähele – sellega peaks õnnestuma väga efektiivselt vanemaid närvi ajada! Või siis ka vastupidi – ma arvan, et lapsed läheks sama moodi närvi kui nende vanemad selle müra peale panevad. Või siis hüppavad kõik koos rõõmsalt ringi. Loodaks, et see viimane variant jääks peale. Haa, ma just vaatasin, et nende žanrinimetuseks on ‘fun’.

Streets of Rage‘i kohta on täitsa korralik artikkel/intervjuu Platformis. Mulle hakkas jutu peale jube hea tunne tulema, ja kui jutu lõppu jõudsin (seal on link allalaadimiseks) ja kuulamiseni jõudsin, ei pettunudki.

Adam Green on ühe uue loo tasuta allalaadimiseks oma kodulehele pannud – What makes him act so bad.

Ja kui keegi juhtumisi homme Londonis on, jumala eest, minge!

Adam on vana tegija, aga kui keegi tutvustust vajab, wiki aitab. Anti-folk, indie rokk oleks haledad märksõnad, aga nati aimu annavad. Ta on/oli saksakeelsetes riikides täitsa popp. Ilmselt selle tõttu, et sakslased ei saanud ta laulusõnadest aru. Ta on omamoodi fenomen. Pigem meelelahutaja kui lihtsalt muusik. Anti-poppmuusik omamoodi.

Bändidest, mis endiselt meeldivad, võib mitu korda kirjutada. Ma ei mäleta, mitu korda Let’s Wrestle’ist juba juttu on olnud. Ilmselgelt mitte piisavalt.

Parim on nad elusalt

Ja seda videot polnud ma varem näinud

Mulle meeldib nende muusika – nii sõnad kui kõla ja eriti see, et kõik nende lood on meloodilised ja meeldejäävad. Nad on tõeliselt punkrokk – teevad oma bändi armastuse ja rahuloleva muhelusega. Nad ei ürita olla popid ega coolid ega ilusad välja näha. Nad on tegelikult ka andekad. Ja ma defineeriks andekust sellena, et nad teevad Oma Asja – noh nad on ilmselgelt väga põnevatest vanadest bändidest mõjutatud aga tulemiks on siiski äratuntavalt nende oma saund. Neid kontserdil nähes valdab puhas rõõm ja vabadustunne – kõik on võimalik, iial ei tea, mida WPG ütleb või ette võtab, aga võid olla kindel, et see tuleb südamest, mitte hirmust ebapopulaarne olla või üleolekutundest kohaletulnute või muusika suhtes. See ongi punk. Nad jagelevad sõbralikult omavahel laval ja suhtlevad vabalt publikuga, kes on ju tegelikult sõbrad, kellega sa veel tutvunud pole.

Noh, hakkas mu jutu peale okse üles tulema? Kuss! Minge maadelge parem!

Koridoris ukse ees on punane loik. Maasikamoos. Köögikapil on punane möga. Tomatijäänused. Selline verine eesti elu siis. Öelge punane inglasele. No miks ta itsitab?

Igatahes on mul üks ülestunnistus: mulle meeldib see bänd jubeväga. Eriti neist kuskil ei kuule, keegi otseselt takka ei kiida, et on jah jube hea bänd. Üht kahtsen küll: et neid kontserdil näha ei õnnestunud. Tõsiselt taktitundetu nimi. Kui nüüd aus olla, on neil neli väga head lugu ja mõni väga nõme lugu.

Selle loo originaali ei leidnud, remix pole väga vilets / ei riku täiesti lugu ära:

võisiis: tahaks seal olla ja end sõpradega lolliks tantsida