olen aus | uus algus

Ütlesin, et pean vahepeal mõtlema ja vahekokkuvõtteid tegema. Ma pole kriitik, ajakirjanik ega blogija. Mulle ei meeldi kõrvaltvaataja olla. Eriti muusikas ja kultuuris mitte. Ma ei taha kedagi objektiivselt lahata ega kalgilt kritiseerida. Pole südant seda teha. Lihtsal tean, mis mulle meeldib, olles avatud uuele. Ja võib-olla mu nuhtluseks on mul väga pirts muusikamaitse (kuigi salamisi olen selle üle uhke). Muusika ja kultuur on minu sees ja mu ümber. Ma elan seda – niipalju kui saan. Ma ei taha teda vaadelda. Ma tahan osaleda. Ja kui mind miski vaimustab, siis on see isiklikust kogemusest tulenevalt. Väga isekal kombel pealegi. Mulle meeldib, kui leian midagi uut, mida saan kasutada. Kui taipan, et olen võimeline midagi jäljendama või arendama või mingil kombel oma loomingusse või ideoloogiasse kaasama, olen rahul ja vaimustuses. Tegelikult on see alati nii olnud, aga see on alateadlik. Lihtsalt aeg-ajalt märkan, et teen seda. Fotograafiaga märkan seda lihtsamini kuna olen tehniliselt üsna limiteeritud ja trikke imiteerides õpingi. Praktiline õpe on mulle alati rohkem meeldinud. Aga muusika puhul ahnitsen ka suurel määral. Üks elu naudingutest pidi teadmishimu olema. Muusika ja kultuuri puhul võin end selle väitega nõustuvaks pidada, kuigi see pidavat absoluutselt kõikliiki teadmiste kohta käima – ma oletan, et see on bioloogiliselt ajus keemilise auhinnana evolutsiooni parendamise premeerimiseks. Jaa, mulle meeldivad populaarteaduslikud raamatud ja saated kaa

Igatahes kavatsen edaspidi teadlikult isekas olla. Või noh, veel rohkem kui varem Siin blogis siis, mitte elus üldiselt, kuigi kahjuks see vist ei tuleks.

Mõte on täiesti ilma mingisuguse enesepoolse kriitikata posu laule kirjutada. Üritan mitte kellegi meeldida. No ses mõttes, et mitte meeldida püüda. tore ikka oleks kui lõppeks kellelegi need meeldiksid. see päris eesmärk pole, et jumala eest mitte kellelegi meeldiks, kuigi see oleks kaa täitsa lahe eesmärk. Ma ei taha, et mulle korda läheks mõte, et kus seda esitada kõlbaks. Kirjutasin mõned laulud konkreetselt GL’il esitamiseks ja suht aja peale. Ja nüüd ei arva ma neist eriti paljut. Aga siis oli ka eesmärk lihtsalt esineda esinemise pärast, vaadata kuidas meeldib ja kas hakkama saaksin.
Eriti inspireeriv oli DIY indie/pungi suhtumine mõned kanded tagasi (viide muusika allalaadimise lingile). Vat too noormees, kes käepäraste vahenditega, ehk siis akustilise kitarriga mingeid shred metal-likke lugusid lindistas. Need tulid loomulikult hoopis teistsugused välja aga olid sellegipoolest väga kiftid ja vihased. No aga ma tahaks täiesti eelarvamustevabalt asjale läheneda. Ma ei viitsi pead vaevata, kas teha punki, folki, electrot või poppballaade. Tuleb, mis tuleb. Kui tuleb.  Eks ma tahaks neid esitada ka kui tuleb, aga ma ei tohiks veel mõelda selle peale, kuidas ma neid lugusid esitan ja kellele ja kus. Nukkumisperioodis peab kannatust olema, et ei jõuaks ennatlikult arvamusele, et lugu on esitamiskõlbulik. Mul on paar kolm lugu mida kirjutan juba pool aastat ja ma ikka ei pea neid lõplikeks. Aga sest pole hullu, sest ma pole neid kusagil esitanud. Need lood, mida olen esitanud, neid ei julge enam puutuda, kuigi võibla annaks neid ka paremaks teha. Aga vot häbenen. Kui lugu on kord esitatud, on ta väljas. Ei kuulugi enam sulle. Kieran tegi ühe oma loo täiesti ümber, ei meeldinud talle miski. Aga ma olin loo suhtes juba omanditunde välja aretanud ja ei meeldinud mulle, et ta seda muutma hakkas. No mine või kaklema. Tema loo üle. Või siis tutvustasin mänedžerile lugu, esitasin seda nii palju, kuni see talle meelde jäi. Ühel päeval hakkas ta tänaval jalutades mu lugu laulma. Ma pidin šoki saama. Teine inimene laulab minu laulu! Ma enam ei mäleta, mis tunne oli, aga seda on raske mõista.

Telesari: The Wire!!!!!

Tundub, et Eestis pole seda jooksnud. Eestikeelses internetis leidsin midagi kirjutatut vaid siit. Soovitan lugeda, koherentne ja ülevaatlik blogiartikkel. Minult tee nii põhjalikku seletust ei kuule. Häbilugu, aga ainult ime läbi sattusin seda seriaali vaatama. Tänu mu majakaaslase viletsale ja üldiselt minu maitsega vähekattuvale DVD-valikule ja äärmisele igavusele. Häbilugu. Olin küll kuulnud sõnapaari “The Wire” ja paari kiitvat sõna selle kohta aga see ei avaldanud mingit muljet. Tihtipeale mainiti seda ühes lauses Sopranodega ja too sari tundus mulle alati liialt klišeelik ja õhku täis, et kanalisurfamisel minutitki peatuda. Hähh, gängsteritest. Sopraanosid te mind ilmselt iial vaatama ei meelita – ma arvan, et sealsed tegelased mulle lihtsalt ei meeldi. The Wire on hoopis midagi muud. Jajah, ma väidan seda teadmata, misvärk Sopraanod on aga ikkagi.

DVD’de leidmise järjekorras vaatasin ära teise, neljanda, siis kolmanda hooaja. Esimene ja viies on leidmata. Algus oli raske, ei saanud üldse aru, mis toimub. Ei saanud aru kes on kes ja mida nad räägivad. Vaatasin algusest peale ingliskeelsete subtiitritega. Mina! Aga argoo on nii paks, pole midagi teha. Ilma väga hea inglise keele oskuse, taibu ja silmaringita lihtsalt ei vaata. Kui see eesti turule peaks tulema, hankige parim subtitreerija eesti tõlke jaoks, muidu on pees ja põhimõtteliselt mõttetu.

Ma ei hakka ümber jutustama, lihtsalt räägin, mis mulle sarja juures meeldib. Muusika, helikujundus – jumaldan seda Waitsi lugu. Ja päris huvitav on kuulata erinevaid versioone erinevate hooaegada alguses. Alguses ei meeldi, pärast hakkad üht-teist hindama. Ja lõputiitrite taust on ideaalne sellele sarjale. Nagu rusikas kohvikoorele. Muidu on helitaust realistlik, minimaalne. Kõik on kontekstis. Ma näiteks varem ei mõistnud seda laulurida “drop it like it’s hot” nii. Ja neil on ühes stseenis The Pogues’i lugu!

Visuaal meeldib. Algustiitrites on põhimõtteliselt vaid lähivõtted, nimed, ei ühtki nägu (vist). Muidu on kaameravõtted äärmiselt vaoshoitud, ei mingit CSI stiilis eputamist. Tegelased näevad välja nagu inimesed, mitte tegelased. Valgustus meeldib. Võttepaigad meeldivad. Realistlik, õrnalt kinematograafiliselt poleeritud. Pagan, see kõik on nagu eriti hea viski, nüansirikas aga mitte kuidagi pealetükkiv. Pead seda ise hinnata oskama.

Samad sõnad osatäitmiste kohta. Realistlik, nauditav, vaid tsipa idealiseeritud. Jälle viskaks CSI’le mudakänkra – keegi üle päikseprillide ei vaata ja pooseta, khm, mitte nagu üks Horatio-nimeline karikatuur. Nii palju siis teostusest. Teostusega võib paljutki ära rikkuda, aga see on äärmiselt korralik. Sisu aga… eepiliselt hea. Minupoolest võistelgu kasvõi piibliga. Ilmselgelt kirjutatud inimeste poolt, kes jagavad asja, on üht-teist näinud, teavad, mida kirjutavad ja oskavad vapustavalt põneva, loogilise ja õrna ämblikuvõrgu välja heelgeldada.

Nüüd marss vaatama!

TV on the Radio Brixtonis

Teoorias on see bänd minu jaoks midagi üle mõistuse maagilist. Jäin nende Desperate Youth, Blood Thirsty Babes‘i kuudeks lõksu. Tõenäoliselt üks vähestest, kui mitte ainuke album, mis minuni tervikuna jõudnud ja tervikuna mõju avaldanud.  See oli mõned aastad tagasi.

Return to Cookie Mountain jõudis minuni tükiti. Täheldasin bändi kui terviku ja nende heli ja loomingu terviklikku arengut ja kiitsin heaks, aga südamesse jäi siiski esimese šoki andnud DYBTB, kuigi uuel albumil oli hitte rohkem ja lugude üldine tase arenenum.

Dear Science. Ahastamapanevalt head lood. Külgekasvajad. Panete tähele, kuidas ma pole ikka veel sõnagi kontserdist kirjutanud? Hea kontsert oli, aga midagi jäi elamusest puudu. Võib ka minus asi olla – mulle ei meeldi teatud suuruses kontserdid. Seal, kus tara on publiku ja esinejate vahel – jube raske on lavalolijal seda tõeliselt ületada, ja ei piisa vaid füüsilisest võimlemisest, vaimset ühendust on vaja. Oleks arvanud, et TVOTR saavutab selle mängleva kergusega, aga võta näpust!

Igatahes, neisse lugudesse on mu ajukeemia armunud:

kummitab – My Bloody Valentine

Kummitab…kummitus kummitab kummikus…see lugu kummitab mind. Mitu nädalat juba. Ja lähen täna kummituse etendust vaatama. Siin kõik kummitab.

Ja see tegi asjad veel hullemaks…pildid, mis tõid visiooni.

Straight Outta Camden* (Camden Crawl 2009 I)

Camden krool on täies hoos. Ilus ilm + chillivad inimesed + muusika = festival. Kuigi Camden Crawl toimub 40s esinemiskohas Camdeni linnas (ma mõtlen Londonis asuvat Camdeni linna/linnaosa), ütleks mina, et see on festival, mis festival. Camdeni vibe on niigi selline boheem-pidulik, just selline, nagu oleksid…mujal. No muidu on seda nodi vaatamist ja koperdavate-pildistavate turistide otsa mitte-komistada-püüdmist. Täna seda kohe üldse ei olnud. Ma ei tea kas, turistid taandusid, kuna festivalil käijad võtsid tänavad üle või võideti nad festivalitajate poolele üle. Mine sa tea.

Esimese päeva lõpuks ma ütleks, et väärt üritus on. Olin küll tsipa skeptiline, sest korraga jõuab ainult ühte kohta ja siis bändi peale on pileti hind ikka kõrge ja mis festival see siis on. Aga ei ole midagi hullu!. Kui vaid jaksu jätkub jõuaks päevas viiele üritusele vabalt. Mina, selline suht laisk inimene, jõudsin päevas viiele üritusele. Usinamad ja vastupidavamad jõudsid kaheksale-üheksale üritusele päevas. Ja kui tõesti festivalipassiks raha ei jätku, tasub ka niisama Camdenisse festivali paiku sattuda – väga palju põnevat toimub ka väljaspool ametlikku festivali ja täiesti tasuta.

Ma jõudsin Edinboro Castle’is toimuvale Who Killed Bambi Pop Quizile ja sain palju targemaks. Sellele sadas juhuslikult sisse The Madness. See oli natuke kreisi.

Siis jõudsin The Electric Ballroomis esinevale The Von Bondies‘ele! See oli paras šokk. Kavalehel oli nende nimi valesti kirjutatud ja ma ei näinud seost. Ja pealegi ma ei teadnud, millised nad välja näevad, nii et alles mitmenda loo peale jõudis kohale kellega tegu. Puhas rõõm niisuguse bändi peale kogemata sattuda.
Siis jõudsin Kokosse Art Bruti vaatama. Eddie Argos on muidugi fenomen, aga seda ma ei oodanud, et terve bänd nii animeeritud ja lahe on. Väljusin sellest võitlusest õlle ja sinikatega kaetuna, seisin teises reas ja mu selja taga oli aktiivne mosh pit ja Eddie ise ronis rahva sekka ja hoidsin hinge kinni, et ta kätest kantuna minu pea kohale ei jõua, sest mina oma jõuga küll sellist suurt meest pea kohal hoida ei jõua.
Siis jõudsin Dingwallsi Kitty Daisy & Lewise viimasteks lugudeks. Ei sihtinud, ei teadnud tahta, aga läheks nüüd neid uuesti vaatama kui võimalus avaneb. Link videole. Soovitan tungivalt sellele vajutada.
Siis jõudsin tagasi Kokosse Echo and the Bunnymenile. Koko oli NII täis ja ma olin juba väsinud, nii et jäin püstijalu magama. Andsin alla ja läksin koju.

Aga on olemas üritused lõunast saadik ja hommikul kella 4ni välja. Nii et täitsa…

Homsete esinejate kohta ringleb paar väga mahlakat kuulukat. !!!!! Eriti üks kavaväline esineja – ei tea veel kus ja pole ka kindel kas, aga mine sa tea, äkki toimub ja äkki satun peale.

* pealkiri… Mul hakkab 80ndate hiphopi isu peale tulema. Nädala alguses kuulasin juutuubis videosid, ka NWA Straight Outta Compton läks peale. Pop/pub quizil on sama oluline kui võit, sama oluline kui osalemine, sama oluline kui õlu ka võistkonna nimi. Straight Outta Camden oli kellegi kenjaalne leijutis.

Muide, täna oli mul teine järjestikune kontserdiõhtu, homme ja ülehomme on kolmas ja neljas. Aga eilsest kontserdist tahaks ka veel kirjutada, kui mahti saan.

kala pala

Teise blogiga on mingi kala, inimesed ei saa seda lugeda, niisis kaaperdan veidike jälle muusikablogi. Olen Londonis olnud jaanipäevast saadik, ehk siis pea täpselt 9 kuud. Jeebus. No rangelt võttes seda ei väidaks, aga mingis mõttes olen 9kuune. Muusika on alati mu elus olnud aga päris elukool algas küll kõigest 9 kuud tagasi. Ja ma soovitaks. Igaühel see koolitus läbida, kel huvi siit saadava muusika vastu. Tänagem Euroliitu, mis paljudki valikud võimalikuks/lihtsamaks teeb.

Kui ma aus olen, siis see on ikka täielik šokk, sellest teoreetilisest maailmast, maailmast, mis elab muusikas ja filmides – tollest maailmast end kui läbi ekraani surudes päris maailma paisata. Ootasin teisi mastaape. Natuke grandioossemaid. Aga kohapeal selgus, et mu huvid on ikkagi suht niši-värk. Lõppude-lõpuks triumveerib ikkagi intelligents kommertslikkuse üle ja armastus raha üle. Nii palju olen ma õppinud. Võiks öelda, et olen endiselt õigel teel, süda õiges kohas, pühenduvus jätkusuutlik. Ja KUI MIDAGI TAHAD, TULEB SEDA ISE TEHA. Tüütu, aga tõsi.

Kui kümme kuud tagasi selgitasin, et miks ma Londonisse kolin, ütlesin, et noh nagu vahelduse mõttes, seni, kuni noor ja vaba, mulle päris meeldib see muusika-scene, mis sealt leida, kavatsen kõvasti kontsertidel käia. See oli selline mõistlik selgitus. Natuke ekstreemsem oli plaan bändi tegema hakata ja hullult pildistada. Sellest ma väga kõva häälega just ei rääkinud. Ise ka eriti ei uskunud. Või noh ei võtnud päris tõsiselt. Aga oleks pidanud. Sest see on täiesti võimalik. Tahaks öelda, et mis pärast ma end sedasi kõik need aastad piinasin ja varem Londonisse ei kolinud, aga tuleb välja, et ilmselt just tänu neile piina-aastatele õnnestus siin töö leida. Samas, ilmselt oleks ka muu töö leidnud ja see poleks vähimatki vahet teinud aga noh ma püüan oma saatust kuidagi õigustada. Ma tahtsin tegelikult seda öelda, et noored inimesed (ja vanad!), ärge piinake ennast, kui miski ikka kutsub, minge, ärge kartke, lihtsalt minge! Jah, ma propageerin massilist rännet. Kui see aitab edasist elu Eestis konteksti panna ja enda koha maailmas leida – minge kõik Eestist minema!

Aeg-ajalt pean ikkagi imestama oma Londoni-eksistentsi üle. Kui palju olen õppinud isegi konkreetselt midagi üritamata, niisama möödaminnes. Samas pole ma ka ühestki võimalusest ükskõikselt üle astunud. Kui järele mõelda peaks natuke ka konkreetselt midagi üritama. A las ma peesitan tsipa rahulolu-aupaistes enne kui endale vitsa hakkan jälle andma. Olen hullu moodi fotografeerimist harjutanud (aga nüüd oleks küll kõige viimasem aeg ka teooriat õppida) – päris huvitavaid kogemusi ja harjumusi ja tähelepanekuid on tekkinud. Ja tänu fotograafiale fantastilise mõttekaaslase ja toetaja leidnud. Olen kahe nädalaga kokku klopsinud bändi ja kolm originaalpala esitamiskõlbulikuks putitanud (noh, laias tähenduses) – heake küll nüüd on vist aeg tunnistada, et see kooslus enam kunagi koos ei esine. Aga et tegelikult päriselt oma lauludega ise enda bändi liidrina tegelikult päriselt reaalselt Londonis esinen….!!! Noh mis siis, et publik kohe kindlasti alla tosina-pealine oli ja kontsert tasuta. Aga seda kuulas pealt muusik, keda kõvasti imetlen ja tal jätkus lahkust minimalistlikult sõnastatud toetust jagada. Ja kuuldus sellest esinemisest jõudis positiivsete hinnangutena persoonini, kes on tuhandete indirokkarite iidol ja eeskuju (ka minu). See ikka niidab jalust, kui see inimene su nime teab, su järgi küsib ja ütleb, et kuulis su esinemisest häid asju. Minu!? Mina, kes ma pole mitte keegi, keda isegi lastekoori ei võetud, kes ei oska ei laulda ega pilli mängida. Hakka või uskuma, et kõik siin ilmas on tegelikult võimalik!

Ma lihtsalt tuletan endale meelde, sel masendaval MaSu ajal, et on, mille nimel võidelda, on, mille pärast naeratada. Asjad võiksid palju hullemad olla. Ma pole küll kuigi kaugele jõudnud, aga pole hullu, ma õpin.

Les Paul

Peatan mõneks ajaks teiste kontsertidest kirjutamise ja püüan enda omaks valmistuda (hahaa, ma olen juba ammu seda kirjutada tahtnud). Seniks aga tahan, et mediteeriksite Les Pauli teemal. Pole tõesti häbi öelda, et teda ma imetlen. Tema kitarrimängustiili, igavest küsimust miks, leidurioskusi. No ärgem keerutagem, öelgem välja – tahaksin olla Les Paul

Paar märksõna, mis jäid külge temast tehtud saatest, mida BBC iPlayerist hiljuti vaatasin:

Country

jazz

inventing

Nu Pogodi!

aim it at my navel

Ja näod, millega publik tolle toi esinemist jälgis. Ja naljad, mida tüüp laval viskas. Mõned ikka oskavad.

kontsert BBC pleieris

Kõige viimasem “külastatud” kontsert toimus mu voodis ja lõppes mõni minut tagasi. Häbi…ikka vastavalt rikutuse tasemele! Ei noh! Vaatasin BBC iPlayerist 28 novembril eetris olnud saadet “The Clash Live: Revolution Rock”. Donn Lettsi juhatatud antoloogia – 60 minuti jagu Clashi kontsertesitusi läbi kogu nende karjääri. Paar selgitavat lauset Zane Lowe poolt pealtloetuna iga loo vahel. Aga põhimõtteliselt on see nii lähedal Clashi kontserdil olemisele, kui mina eales saan. Ilmselgelt. Kuna Clashi pole ju enam.

Kujutan ette, et nende kontserdid olid vägevad. Kui nad isegi arvutiekraanilt maha tahavad hüpata. Jube animeeritud/elektritseeritud tüübid. Ei tulegi ükski kaasaegne bänd kohe ette, kes laval füüsiliselt nii särtsu täis oleks.

Seda põhimõtteliselt väidakski, et ma usun, et nad olid väga hea live bänd. Ja ma leidsin enda jaoks paar uut Clashi lugu. Võiks võib-olla nende albumid kunagi soetada. Kunagi. Kui maise vara kogumine veidi loogilisem tundub.

Väljaspool ühendkuningriike asujaile ütleks veel – näänäänäänänää!! Sest teie BBC iPlayerit vaadata ei saa! Hm, aga miks nad seda raha eest ei võimalda, ma päris ei mõista.

A, B või C?

Midagi on mu blogil viga. Ei oska päris näppu peale panna ega tea mida teha. Oska ja laita, tule ja aita!

Lahendusi on muidugi mitmeid. Kõige radikaalsem oleks

A – blogi ära kustutada. See on tihtipeale kõige ligitõmbavam variant. Sest, vaadake, asjad muutuvad jne jnt. Ja vanade arvamustega end siduda väga ei tahaks.

B – kirjutusstiili muuta. Jaguneb

B1 – puhtalt fakte nentivaks “käisin XXX kontserdil YYY kohas”

B2 – hakata korralikult kirjutama.

C – vahetada keelt. Jah, mu süda tilguks selle peale tsipa verd. Aga mõelge nüüd ise – kui relevantne see ikkagi on kui ma kirjutan asjadest mist toimuvad kauge mere taga, eestlaisile eesti keeles.

Cst tulenevalt on võimalik, et juhtuks D – muutuks lugejaskond. A no nentigem fakte: see anglofiil on, ütleks, et pea-aegu juba assimileerunud, sulandunud kleidimustriga tapeedimustrisse. On mõtet toonitada, et olen anglofiil, kui asun anglo-maal? Sirvisin natuke üle pika aja eesti muusikablogesid ja tuli kerge nostalgia. Ma ei teagi, mille järele. Anglofiilsuse? Tahate, räägin teile ühe saladuse, midagi, mis mu eksistentsi siin on vägagi iseloomustanud ja millest mul muidu kirjutada pole võimalik? See iseloomustab perspektiivide muutust. Mul pole võimalik kellegi pilte seinale kleepida, kes parasjagu elus on ja geograafiliselt siinkandis tegutseb. Sest et varem või hiljem satub nendega mingis seltskonnas jutule või koos einestama Jah, ma mõtlen briti muusikuid ja kultuuritegelasi. Elusad ja geograafiliselt tegusad tuleb idoliseerimisest vabastada. Noh, vot. Kõik on kõigest inimesed ja miski pole põha. Nii et kerge nostalgia on nüüd aukartuse ja distantsi ja muu sellise järele. Aga seda olen juba mitu korda vihjanud.

Aga jah, mulle tundub, et mu blogi sellisel kujul on üsna mõttetu. Kui just vastuväiteid ei kuule, teen ühte eelmainitust. A kuni C.

elust briti riigis muusikute suu läbi

Juhtusin sellest algatusest täiesti juhuslikult kuulma ühelt organiseerijalt ühel kuumal suveõhtul Soho tänaval. Ja esialgsel kirjeldamisel valdasid vastakad tunded. Idee on küsida avaliku elu tegelastelt, muusikuilt, kellelt iganes tõsiseid küsimusi päevapoliitilistel teemadel. Inimeste universaalne reaktsioon on autogrammi küsida või koos pildistatud saada, see oleks väga huvitav alternatiiv. Teiseks ei hooli noored inimesed eriti poliitikast, neid vihastab või masendab reaalsus. Ja üks mu kaaslatest kuulutas “ma olen poliitika vastu”, mille peale pareeris algatuse organiseerija, et see on ilmselt üks kõige targem lause üldse ja tõmbas meid väga kavalalt diskussiooni. Ja ma tahangi öelda, et poliitika ei pruugi nii hirmus ja masendav olla – piisab, et inimesed saavad avaldada ja vahetada oma arvamust, info tükikesi koguda. Nad ei pruugi kuigi palju teada, nad võivad lollid või eksiarvamusel olla, aga sellest pole hullu seni, kuni neist asjust vahete-vahel räägitakse.

Algatuse nimi: Instigate Debate (veeb)

Carl Barat

Rohem videosid youtube’is.

Huvitavamat ja targemat kuulamist-vaatamist pakuvad Suggs I ja II (Madnessi laulja), Connor McNicholas I ja II (NME toimetaja). George Galloway (šoti poliitik, MP), Laura Manuel I ja II (Reverend and the Makers laulja)