blogi arenguvestlus
Oleme blogiga kahekesi palju näinud-teinud ja arenenud. Püüdsin tast ka vahepeal lahti saada, meelega ja meeleta välja suretada, kuidagi kardinaalselt muuta – aga ei õnnestunud. Mis siis ikka. Eks pean tal olla laskma. Ta sama kangekaelne kui ma isegi.
Võiks ka öelda, et praeguseks mõnes mõttes üks täisring juba tehtud. Eestis alguse saanud sõltuvus briti muusika vastu – sõltuvuse tõttu Londonisse kolimine – sügavamalt muusika-allilma sukeldumine – aja mahavõtmise vajadus ja Eestisse tagasi kolimine. Aga sõltuvus on ikka alles. Mitte midagi pole selles suhtes muutunud. Üht-teist siiski muutunud on. Sügavalt isiklikust seisukohast vaadates ainult paremuse poole. Aga ilma põhjaliku mentaalse revisjonita järgmisele ringile minna ei saa.
Kui varem jõudis muusika ja info minuni läbi müstilise eetri – ja mõtlen selle all minimaalset konteksti või sekundaarseid allikaid, siis nüüd on sisse seatud ka otseliine artistide, inimgruppidega. Muusika on läbihargnenud inimkogemustest. Iga teise looga on seotud isiklikud mälestused, muusika on muutunud inimgruppide identifitseerimismeediumiteks. Muusika pole midagi kauget, vaid täiesti vahetu. Eesti ühiskonnas on muusikale jäänud nii kitsas servake, ta on täiesti inimkogemuse äärealale nügitud, ära saniteeritud, klassifitseeritud, diplomiseeritud, kastreeritud, ära tarastatud. Võibla selle tõttu, et muud valdkonnad on küllalt avatud ja paindlikud ning võimaldavad suht kerget juurdepääsu – ja muud sarnased noore demokraatia eelised. Samas on briti näite puhul alternatiivkultuur väga suures osas massikultuur. Miks see Eestis nii olla ei võiks – meil on ju (kõrg)haritud inimesi suhtarvuliselt hordidena? Müstiline miks mu mõtted selle peale Eesti juurde kaldusid… peateema on ju briti indie.
Aga luban peatselt briti indie vahekokkuvõtvaid sissekandeid.
Veerand, 4. oktoobril, Eestis
ur ütles
nomaitia…
oleks oodanud rohkem enda sisse vaatamist, analüüsida mil määral ta(blogi) ikkagi su maitset/mõtteid/kirjutamist kujundanud/parandanud on. kindlasti lisada tõestatud fakte nii, et ma ikka sinu argumente uskuma ka jääksin, sest antud hetkel…kahtlane!
ka ei näinud ma asja plusse ja miinuseid???
minu jaoks oli kummaline see lõik: “Oleme blogiga kahekesi palju näinud-teinud” nuputasin, mis ma nuputasin aru ma ei saanud kuidas on võimalik blogiga nt mõnel kontserdil käia…ega blogi pole mingi abstraktne tont, et luusib pidudel ringi, hingab ja mõtleb?11!
ühesõnaga mind valdavad imelikud tundepuhangud ja ma ei oskagi nagu seisukohta võtta, et kas see oli nõme arenguvestlus või mitte.aga juba Kant kirjutas, et me ei saa tõde meid ümbritsevast maailmast iialgi teada….
peace,
räwrr
veerand ütles
Ma ka ei tea…
Üritan enda sisse vaadata, aga klaas peegeldab hoopis õue. Blogi pole mitte midagi küll muutnud. Ta ikka pigem tagajärg kui põhjus. Ei muuda ta mu maitset, ei pane teist moodi mõtlema, kirjutan ikka niukest tsura ainult nagu ise tahan, pole kohustust loogikat omada ega kellelegi meeldida. Isegi eesti keelt väänan just nii nagu sõrmedele meeldib.
Kõik loogika on ainult minu oma (TM). Nii mulle meeldib ja nii on.
Ses mõttes on küll muutunud, et nüüd käin ju blogiga kontserdil. Paneme parimad nartsud, võtame vahel õlled, nii ta on. Noh tore kui seltsiline on, a ta pagan on vahel ilge tüütus. Muudku nüksub ribidesse ja küsib, et noh mis mõtled ja mis sa musse kirjutad.
Tead, teeme asjad lihtsaks. See tõepoolest OLI nõme arenguvestlus. Alati kui ma üritan midagi tegema hakata, tuleb ikka välja nagu alati.
Mul on tunne, et ma ei jäta seda veiderdamist ja uinamuinatamist kuidagi. Väike lootus on, et teiste blogidesse kirjutades tuleb vähe mõistlikumat juttu. On üht uut kaastööd oodata. Uuel aastal.
helisid,
veerand