TV on the Radio Brixtonis
Kirjutas veerand &emdash; juuli 14, 2009
Teoorias on see bänd minu jaoks midagi üle mõistuse maagilist. Jäin nende Desperate Youth, Blood Thirsty Babes‘i kuudeks lõksu. Tõenäoliselt üks vähestest, kui mitte ainuke album, mis minuni tervikuna jõudnud ja tervikuna mõju avaldanud. See oli mõned aastad tagasi.
Return to Cookie Mountain jõudis minuni tükiti. Täheldasin bändi kui terviku ja nende heli ja loomingu terviklikku arengut ja kiitsin heaks, aga südamesse jäi siiski esimese šoki andnud DYBTB, kuigi uuel albumil oli hitte rohkem ja lugude üldine tase arenenum.
Dear Science. Ahastamapanevalt head lood. Külgekasvajad. Panete tähele, kuidas ma pole ikka veel sõnagi kontserdist kirjutanud? Hea kontsert oli, aga midagi jäi elamusest puudu. Võib ka minus asi olla – mulle ei meeldi teatud suuruses kontserdid. Seal, kus tara on publiku ja esinejate vahel – jube raske on lavalolijal seda tõeliselt ületada, ja ei piisa vaid füüsilisest võimlemisest, vaimset ühendust on vaja. Oleks arvanud, et TVOTR saavutab selle mängleva kergusega, aga võta näpust!
Igatahes, neisse lugudesse on mu ajukeemia armunud:
