sissejuhatus ja asja juurde!

Ei hakka küll kurtma, et esimese pilguheite peale siinne sait kohe liiga selgeks sai, aga pole hullu. Ja pole aega – hoopis olulisemad teemad ootavad.

Kõigepealt kiire sissejuhatus ja tutvustus. Kuni viimase ajani ma end anglofiiliks nimetada poleks julenud. Ühekski -fiiliks ma enese hinnangu kohaselt tasase inimesena end küll ei kutsuks. Aga head inimesed, kes mu lõputuid jahumisi olid talunud, tegid seda minu eest. Üks sõimas inglise muusika fänniks, teine hoidis end veel vähem tagasi ja tembeldas anglofiiliks. Senisel viisil elu jätkamine osutus võimatuks. Pidin tunnistama, et nende sõnad olid julmad kuid õiglased. Tänaseks olen võimeline reageerima kutsungile ‘anglofiil’, kuid piisavalt segaste tunnetega. Soovitan seda nime liialt mitte kulutada. Eelistan passi pandud nime.

Melomaanilise sõltuvusega olen kogu teadliku elu elanud, kuigi eelistades sellest mitte mõelda. Tuleb välja, et see on järjekordne meditsiiniline blogi, aga kirjutagem-lugegem minu vaimse tervise heaks!

Mis mind viimasel ajal piinanud on: Suurbritannias toimub praegu päris palju huvitavat. Läbi sai fenomenike nimega Camden Crawl 2007. Täiesti ajuvaba asi, masseligitõmbavad esinejad topitakse paaripäevase festivali vältel pisikestesse pubidesse Camdenis ja sellisele asjale müüakse festivalipasse. Täiesti absurd, ei mahu ju vaatama, tahes-tahtmata. Vot, seda tahaks mõni aasta lausa näha. Vahekommentaariks, lingin arvatavasti ka tulevikus ja arvatavasti massiliselt NME kodulehele. Mitte objektiivsuse ja kvaliteedi tõtt, vaid operatiivsuse ja kokkuvõtlikkuse pärast. Mis indie-muusikat kajastavasse ajakirjandusse puutub, on NME tabloid (Kroonika, SLÕhtulehk) aga. Aga neil on infi, neil on ressursse (= hea ülevaade), nad ei valeta, aga sõnastavad pealkirjad õõvastavalt sensatsiooniliselt ja sisu kipub lahjaks jääma. Aga muidu pole hullu.

Siis veel Arctic Monkeys‘i teine album lasti täna vabadusse. Kuulsin BBC Radio1 Arctic Mondayst nende uusi lugusi, siis MTV2st veel elavalt Barcelona Razzmatazzist ning khm…Internetist. Teine album pole selline heli-pomm-sensatsioon nagu esimene, noh, ilmselt, kuna nüüd oskab karta. Ja esmamulje järgi lihtsalt subjektiivselt öeldes mitte nii hea. Aga Monkeysi sõltlastele kaua-oodatud kosutus, mis neile kindlasti kõrvade külge kasvab. Ja minu nimi on anglofiilist melomaan ning olen Arcitc Monkeysi sõltlane. Tugevamad rajad albumilt: Brianstorm (loomulikult, ei tüüta ega tüüta veel ära), Fluorescent Adolescent, Balaclava, Do Me a Favour (tundub juba live’i favoriit olevat, minu isiklik lemmik), 505. Väga häid lugusid on veel. No kui mõtlema hakata, võibolla konkureerib see headuses juba eelmise albumiga.

Peter Doherty ja Carl Barati esimesest koosesinemisest üle kolme aasta ma eriti kirjutada ei kavatsenud. Oli juba kümme päeva tagasi, jah, omal moel ajalooline sündmus, aga tõesti minimaalselt, pigem pelgalt emotsionaalselt oluline. Seda, et sündmusel olulisi tagajärgi oleks, pole praegu näha. Mingit loomingulist koostööd…eeeh, mine sa tea. Sel tundub nii palju komplikatsioone olevat. Minu jaoks isiklikult oli see sündmus väga ajalooline, väga emotsionaalne – jõudsin esimest korda nendega seotud sündmustele reaalajas jälile. NME blogi kaudu. Väga müstiliselt, kuna senini olin sellele lehele väga harva ekselnud, sattusin NME lehele hetk enne Barati lavale ilmumist. Ja sellega oligi õhtupoolik väga põnevalt sisustatud.

Kuid Dirty Pretty Things esines alles eile õhtul. Tüübid peaks teoreetiliselt oma teist albumit kirjutama. Ja eile sai ka käputäit uut lugu kuulda. Lindistuskvaliteet jättis küll soovida, aga pakun, et neil lugudel on veel arenguruumi. Nii arvatavasti lähebki, eelmise albumi valmistamise aegu polnud nad liiga arad, et poolikuid lugusid esitada, küll nad neidki veel lihvivad. Kodulehel on neil suve lõpuni 8 esinemist kirjas, ilmselt tuleb neid veel juurde ja kindlasti mängivad nad väikseid üllatusesinemisi. Kui ma ei eksi, oli albumi üllitistähtaeg septembri kanti oodata. Põnevust kui palju.

Seni ravin oma sõltuvust Jamie T-ga paremini tuttavaks saades. Ei tea, millal või miks temaga kliks käis, ta lugu “Calm Down Dearest” istus täiesti tegevusetult nädalaid arvutis aga nüüd ei ole võimalik teda mitte kuulata. Soovitan esimese loona kuulata “Sheila’t”, siis “Salvador’i”, siis teisi.

Teine sõltuvusravi ja sõltuvus: Jack Penate. Ah, no näed, tal tuli kah EP just välja. Alusta “Second, Minute or Hour’iga”, siis kuula “Spit At Stars’i” ja “My Yvonne’i”. Ja kui ta sulle juba meeldima on hakanud, mine otsi Youtube’ist videosid, et näha, kuidas ta tantsib.

Aitab esimeseks korraks vist?